Tahaks puhata. Visata kastesele aasale pikali ja lasta päikesekiirtel nägu paitada. Mitte millegile mõelda, lihtsalt olla, elada.
Õues võiks vihma sadada, aga on põud. Inimesed otsivad kaaslas. Jäävatki otsma! Tänapäevasesst masinavärgindusest kostub vaikset vihma vulinat. Kas ta suudab ka üksindust leevendada? Mitte minu.
Soovin, et inimesed poleks kui tühjad jahukotid. Vajuvad väsinult diivanile ja jäävad ootama. Mida? Et keegi nende eest ukse avaks. Aga kedagi pole kodus. Nii peabki vaene külaline janus kodu poole astuma. Ta ei tundnud soojust. Järgimine kord ta ilmselt ei koputa.
Ka külalisel on kodu. Ta avab oma arvuti ja näeb näoraamatus 55 uut teadet. "Kas kuulsite, et Kevin ja Martin käivad?" Ta ei poolda gei suhteid aga ikkagi vajutam laik nuppu. Ehk saab mõne "sõbra" juurde. Ta südamest loodab, et leiab. Kuigi tegelikult ta ei otsigi.
Masinakene summutab vaikuse, pakub seltskonda- näiliselt. Mängult on ta sinu sõber. Viie aasta pärast põleb ta aga läbi ja siis on sõprus otsas. Külaline peab minema poodi, suhtlema päris inimesega. Ainult selleks, et osta uut tehis sõpra.
Ma ei taha olla üksi. Tean, et ei ole, kuigi ootused on kõrgemad. Tahaks rääkida päris inimesega, saada kastetud, leida täis jahukott! Vihmas. Mind päriselt huvitab mis inimeste sees toimub. Nemad aga loovutavad tunded arvutile. Kas mina ei teinud just seda sama...